Veerand loetud lugudest…

…ja pooled mõeldud mõtetest

Ray Bradbury “451° Fahrenheiti”

leave a comment »

451* Fahrenheiti

“451° Fahrenheiti” võtsin ette silmapõletikku põdedes. Kuna põletik tähendas, et nii arvuti kui teleka vaatamine, kui kahjuks ka raamatu lugemine väsitasid koheselt mu silmad ära ja tekitasid tõsise füüsilise stressi, siis igavuse peletamiseks sai see raamat ette võetud inglise keelse audioraamatuna.

Audioraamatu puhul on minu jaoks esimene ja kõige olulisem tegur see, kes ja kuidas seda raamatut ette kannab. Eriti oluline on see minusugusele inglise keelt igapäevaselt mittekuulavale  inimesele jutust arusaamiseks. Lugeja diktsioon ja hääldus võivad siinjuures üsna suurt rolli mängida. Samal ajal abistab väga ka ettelugeja näitlejaoskus tegelaste häälelisel eristamisel, andes neile tegelaskujudele seeläbi ka omalt poolt natuke juurde.

“451° Fahrenheiti” puhul leidsin kõigepealt internetiavarustest autori enda etteloetud versiooni. Veidi põhjalikuma kaevamise peale avastasin aga siiski õnneks ka professionaalse näitleja/ettelugeja versiooni, mis meeldis mulle oluliselt rohkem.

Audioraamatu kuulamine on omamoodi tore. Ent paberraamatu juures saan ma kergemini võtta enda jaoks aega loetu üle mõtiskleda, vajadusel seda korduvalt üle lugedes. Samuti edasi-tagasi lapata erinevate peatükkide vahel loetu meeldetuletamiseks või seoste loomiseks. Eks eelistama jään ma endiselt ise lugemist, aga teatud hetkedel on audioraamatud vägagi tervitatav alternatiiv.

Nüüd raamatust.

Sisutuvustus kirjastuse Tänapäev lehelt:

Süsteem oli lihtne ja kõigile mõistetav. Raamatud tuli põletada. Koos majadega, kus neid peideti. Guy Montag oli tuletõrjuja juba kümme aastat ega olnud kunagi kahelnud südaöiste pogrommide vajalikkuses. Ta oli nautinud vaatepilti, kuidas paber leekides hävib. Ta ei kahelnud milleski, kuni kohtus 17-aastase tüdrukuga, kes rääkis kaugest minevikust, kus keegi veel midagi ei kartnud. Siis kohtus mees professoriga, kes rääkis talle tulevikust, kus inimesed võivad ise mõelda. Äkki mõistis Guy Montag, mida on tarvis teha.

Minupoolne väike kokkuvõtte (spoiler alert!):

“451° Fahrenheiti” maalib pildi ühiskonnast, kus enamik raamatuid on keelatud ja pritsimeeste ülesandeks pole enam tule tõrjumine, vaid keelatud teoste ja neid sisaldavate majade (kas siis ilma või koos omanikega) maha põletamine. Kui minule seostus see pilt kõigepealt Orwelli “1985”-ga, siis erinevalt sealsest ühiskonnast, pole “451° Fahrenheiti’s” probleemi juureks autoritaarse masinavärgi keelud-käsud. Inimesed ise lihtsalt lõpetasid raamatute lugemise. On need ju pikad, keerulised ja masendavad. Massikultuuris hakati kõike lühendama ja  lihtsustama (siinkohal on hea paralleele tuua tänapäevase Twitteri ja Facebook’i ühiskonnaga) jõudes lõpuks vaid koomiksite ja kolmemõõtmeliste pornograafiliste teosteni. Kõige tipuks leiti, et kuna iga raamat niikuinii kedagi solvab ja kellelegi haiget teeb, tuleks need kõik maha põletada.

“Elu on lühike, oluline on ainult töö ja et pärast tööd oleks lõbu laialt. Milleks siis õppida veel midagi peale nuppude vajutamise, lülitite klõpsutamise, mutrite ja poltide keeramise?”

Targem on üldse mitte lugeda, vaid vaadata päevad läbi televiisorist tulevaid interaktiivseid telesaateid. Nii saab oma aju täita müraga, ega pea enam oma pead nende keeruliste asjadega enam kunagi tülitama.

Guy Montag on selle ühiskonna eeskujulik liige – pritsimees, kes kivistunud irve näol põletab raamatuid. Ent juhuslik kohtumine ühe imeliku tüdrukuga paneb Guy mõtlema. Ta avastab, et ta pole õnnelik. Seda hoolimata kõigist neist pingutustest mitte näha asju, mis võivad tekitada kurbust või rahulolematust, hoolimata sellest, et iga hetk ta elus on sisustatud seinu katva televisiooni või kõrvadesse pandavate “merekarpidega”, kust 24/7 tuleb mõtlemist välistavat meelelahutust.

Kord leidnud tee raamatute ja ise mõtlemiseni, tahaks Guy koheselt maha lammutada senise hävitava süsteemi. Kuidas aga seda teha? Pole ju olemas diktaatorit keda selleks kukutada. Mida teha kui ühiskonnana ise vabatahtlikult põletame raamatuid, sest nad võivad inimesi õnnetuks teha? Kui inimesed ise topivad oma aju täis mõttetusi selleks, et mõtlemiseks aega ja ruumi ei jääks?

Montag ja teel leitud kaaslased jõuavad lõpuks selleni, et muud üle ei jäägi kui oodata ja mäletada. Põletada küll raamatud, aga jätta meelde nendes peituvad kaduvad teadmised, hoida neid tallel ning kaitsta kuni ehk ühel päeval läheb neid jälle vaja. Nii on üks inimene nende seltskonnast Platon, teine Marcus Aurelius, kolmas aga hoopis Jonathan Swift…

“Muidugi läheb niiviisi palju aega kaduma. Aga inimesi ei saa  v ä g i s i  kuulama sundida. Nad peavad kord ise selle üle mõtlema hakkama, mis on juhtunud ja miks maailm nende jalgade all õhku lendas. See ei saa nii jääda.”

Inimesed ei saa ju igaveseks jääda sellisteks Montag’i naise Mildred’i sarnasteks tühjadeks kestadeks, kellel pole ühtegi oma mõtet ega tunnet ning kellest maailma midagi head maha ei jää.

“”Igaühest peab midagi järele jääma kui ta sureb,” ütles mu vanaisa. “Laps või raamat, maal või maja, tema enese tehtud müür või kingapaar. Või aed, mille ta on rajanud. Midagi, mida su käed on kuidagi puudutanud, nii et su hingel oleks pärast surma kuhugi minna, ja kui inimesed sinu kasvatatud puud või lille vaatavad, oled sa seal. Pole tähtis, mida sa teed,” ütles ta, “peaasi, et sa midagi, mis enne sinu käte puudutust oli teistsugune, muudad millekski, mis sarnaneb sinuga, kui sa oma käed ära võtad. Lihtsa muruniitja ja tõelise aedniku erinevus seisnebki selles puudutuses,” ütles ta. “Muruniitjat nagu polekski olnud, aednikust jääb aga kauaks mälestus.””

Montag ja ta teekaaslased tõdevad, et ajalugu aina kordub ja me teeme samu ja samu lollusi aina uuesti. Siiski loodavad nad, et kui me aga seda teame ning alati meeles peame, siis ehk ühel päeval lakkame me neid tegemast.

Muud:

“451° Fahrenheiti” on üsna lihtsasti loetav. Pidevalt toimub tegevus mis hoiab raamatut käest panemast, kuid samas pakub teos ka olulisi mõtteid, mis on tänapäeval ehk aktuaalsemadki kui esialgsel ilmumisel 1953. aastal. Raamatu sünniaega reedab ehk pisut vaid tegevustiku sirgjoonelisus ja üheplaanilisus. Üldiselt aga on tegu aina massikultuursema maailma jaoks väga olulist mõtet kandva teosega. Nii et kui jõuame selleni, et kõik raamatud ära põletame, siis võin mina olla Ray Bradbury ja mäletada raamatut “451° Fahrenheiti”.

P.S:
http://forte.delfi.ee/news/varia/kultusromaan-fahrenheit-451-uuel-uskumatult-lahedal-kujul.d?id=65785832

P.P.S:

1966. aastal on valminud ka raamatu põhjal film. Uusversioonist on kõlakaid käinud, ent siiani kindlaid teateid pole.

6/10

imdb: http://www.imdb.com/title/tt0060390/?ref_=fn_al_tt_1
goodreads: http://www.goodreads.com/book/show/760933.Fahrenheit_451

Advertisements

Written by veerand

11.08.2013 kell 20:53

Posted in R-Rühm

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: